Laulasmaa

Ahoi !
Eile suundusime koos Merili ja Sigridiga viimase marsaga Laulasmaale. Pika seletamise peale jõudsime põhja randa, kus oli veel igast tegelasi. Imestan ikka, kuidas mõned mind mäletavad, kuigi pole kaks aastat umbes näinud. Jarmo mäletas mind kui parimat pelmeeni tegijat ning mu mustade dresside järgi nimega jamaica. Naljakas mõelda, et ta sellised asju mäletab..
Randa minnes vaatasime, et mingi helendav asi on meres. Keegi ütles, et purjekas. Mina ise veel imestasin, et kas on üldse helendavad purjekad olemas. Pärast tuli välja, et see oli kuu. Nii ilusat värvi kuu. Taevas oli ka ääretult ilus, seal oli nii palju tähti. Ma polegi vist nii palju neid see aasta näinud. No neid ikka oli seal.
Ütleks et üllatavalt soe öö oli, kuigi asi võis ka selles olla, et natukene sai külmajooki ka võetud. Mingi hetk jooksid ratastega mu tuttavad ära, keda ma teadsin. Jäime selle seltskonnaga, kes on ka kutimuti laagris olnud. Ma neid küll ei teadnud, aga nad oli üllatavalt sõbralikud ja toredad.
Kui olime juba piisavalt kaua seal juttu puhunud, ajasime Sigridi üles ja liikusime metsa poole. Täiesti kottpime oli, ürita siis minna seda otseteed metsa vahelt, kus alati laagri vahetuste ajal käidud sai. Jõudsime ühe teepeale, mis lõpuks viis maanteeni välja. Sealt oli veel parasjagu kõndida. Vahepeal eksis üks auto ka sinna maanteele ära. Loomulikult hüppasime me igaks juhuks põõsasse. Kui nüüd aus olla, siis kaine peaga poleks ma elu sees sealt metsavahelt tulnud. Sest see mets on ikka päris jube pimedas.
See kogu tee oli väga pikk, aga õnneks me naersime nii palju, et see möödus kiirelt. Enne marsaga Lohusalu poole minnes, tundus juba see maantee tee nii pikk laagri juurest.
Laagri juurde jõudes oli uus mure, kas kutid meid sisse lasevad. Õnneks üks maleva kutt ärkas üles ja lasi meid rõõmsalt sisse. Ruttasime Meriliga vabasse narisse ja uinusime üsna peatselt.
Hommik oli hea. Käisime poest läbi ja hakkasime hääletama. Saime kohe peale ja õnneks ka otse Tallinnasse. Istusime Hipodroomi bussipeatuses, sest vihma kallas. Äkki ilmus üks mees, kes oli kohe hoogsalt meie sõber. Ta oli täiesti kindel, et me oleme laksu all. Küsis kas me näeme alukaid ka. Ta tahtis öelda hallukaid, aga ütle alukad. Käisime veel mäkis ning liikusin oma täiesti läbimärgade tennistega kodu poole. Kummikud olid kodus. No upsi!
Üllatavalt meeldiv oli neid vanu-toredaid inimesi näha. Seegi seiklus läks korda.


Järgmise korrani,
See yaa !