Ootamatu kõne.

Siis kui mõtled, et veedad öö kodus, läheb kõik täiesti teistmoodi.
Meril hakkas minuga üle pika-pika aja rääkima ja kutsus enda juurde piibutama. Natukene aega olin jõudnud seal olla, kui helistas Laura. Ta oli Birgiti suvilas Türisalus. Loomulikult helistas ta mulle siis, kui viimane marsa oli ära läinud.
Kuna ma ikka tahtsin minna, siis läksime koos Merili ja Sigridiga. Saime marsaga kuni Murasteni ja sealt edasi pidime hääletama. Kell oli suhteliselt palju ja väljas oli kottpime ning autosi sõitis ülivähe. Õnneks meil vedas ja saime suht ruttu peale. Saime täpselt õigesse kohta. Ta viis meid ekstra ära, ise läks ei-tea-kuhu.
Kõik olid mega joogised. Nad olid nii naljakad, et ma koguaeg naersin. Piip oli ka hea, kuigi lõpuks ma ei tahtnud seda enam nähagi. Laura tahtis jälle tähti vaatada. Seekord tal see ka ei õnnestunud, sest ilm oli pilves ja vihm hakkas sadama. Kuigi need viisteist minutit, mis ta üritas tähti vaatada, möödusid hoopis juttu ajades.
Üllatavalt tore ja naljakas oli. Võib-olla sellepärast et ma olin ise peaaegu, et kaine. Täispeaga inimesed on lihtsalt väga-väga naljakad.
Birgiti suvila oli meeletult ilus. Ahh, ma olin nii vaimustuses. Ja kõik said peaaegu, et voodis magada. Meid oli kaksteist.
Magada ma ei suutnud, sest Carmen nohises nii kõvasti ja mul ei olnud und. Nii me natukene aega lihtsalt naersime vaikselt Meriliga.
Just siis, kui mul kõige magusam uni oli, tuli Laura ülesse, kell oli pool seitse. Tööinimese värk, otse peolt tööle.
Laura ja Mirjam läksid marsale. Me jäime hääletama kolmekesi. Lõpuks jõudsime Merili juurde. Loomulikult Sigrid tahtis piipu teha. Jube lihtsalt. Ootasin kui ta ära tõmbas ja suundusin koju. Tähesupp ja magus uni.
Ja kui üles ärkasin, olen lihtsalt logelenud. Lihtsalt ei jaksa midagi teha. Olen täna vahelduseks kodus ka.

Und.