Laulasmaa

Ahoi !
Eile suundusime koos Merili ja Sigridiga viimase marsaga Laulasmaale. Pika seletamise peale jõudsime põhja randa, kus oli veel igast tegelasi. Imestan ikka, kuidas mõned mind mäletavad, kuigi pole kaks aastat umbes näinud. Jarmo mäletas mind kui parimat pelmeeni tegijat ning mu mustade dresside järgi nimega jamaica. Naljakas mõelda, et ta sellised asju mäletab..
Randa minnes vaatasime, et mingi helendav asi on meres. Keegi ütles, et purjekas. Mina ise veel imestasin, et kas on üldse helendavad purjekad olemas. Pärast tuli välja, et see oli kuu. Nii ilusat värvi kuu. Taevas oli ka ääretult ilus, seal oli nii palju tähti. Ma polegi vist nii palju neid see aasta näinud. No neid ikka oli seal.
Ütleks et üllatavalt soe öö oli, kuigi asi võis ka selles olla, et natukene sai külmajooki ka võetud. Mingi hetk jooksid ratastega mu tuttavad ära, keda ma teadsin. Jäime selle seltskonnaga, kes on ka kutimuti laagris olnud. Ma neid küll ei teadnud, aga nad oli üllatavalt sõbralikud ja toredad.
Kui olime juba piisavalt kaua seal juttu puhunud, ajasime Sigridi üles ja liikusime metsa poole. Täiesti kottpime oli, ürita siis minna seda otseteed metsa vahelt, kus alati laagri vahetuste ajal käidud sai. Jõudsime ühe teepeale, mis lõpuks viis maanteeni välja. Sealt oli veel parasjagu kõndida. Vahepeal eksis üks auto ka sinna maanteele ära. Loomulikult hüppasime me igaks juhuks põõsasse. Kui nüüd aus olla, siis kaine peaga poleks ma elu sees sealt metsavahelt tulnud. Sest see mets on ikka päris jube pimedas.
See kogu tee oli väga pikk, aga õnneks me naersime nii palju, et see möödus kiirelt. Enne marsaga Lohusalu poole minnes, tundus juba see maantee tee nii pikk laagri juurest.
Laagri juurde jõudes oli uus mure, kas kutid meid sisse lasevad. Õnneks üks maleva kutt ärkas üles ja lasi meid rõõmsalt sisse. Ruttasime Meriliga vabasse narisse ja uinusime üsna peatselt.
Hommik oli hea. Käisime poest läbi ja hakkasime hääletama. Saime kohe peale ja õnneks ka otse Tallinnasse. Istusime Hipodroomi bussipeatuses, sest vihma kallas. Äkki ilmus üks mees, kes oli kohe hoogsalt meie sõber. Ta oli täiesti kindel, et me oleme laksu all. Küsis kas me näeme alukaid ka. Ta tahtis öelda hallukaid, aga ütle alukad. Käisime veel mäkis ning liikusin oma täiesti läbimärgade tennistega kodu poole. Kummikud olid kodus. No upsi!
Üllatavalt meeldiv oli neid vanu-toredaid inimesi näha. Seegi seiklus läks korda.


Järgmise korrani,
See yaa !

Ootamatu kõne.

Siis kui mõtled, et veedad öö kodus, läheb kõik täiesti teistmoodi.
Meril hakkas minuga üle pika-pika aja rääkima ja kutsus enda juurde piibutama. Natukene aega olin jõudnud seal olla, kui helistas Laura. Ta oli Birgiti suvilas Türisalus. Loomulikult helistas ta mulle siis, kui viimane marsa oli ära läinud.
Kuna ma ikka tahtsin minna, siis läksime koos Merili ja Sigridiga. Saime marsaga kuni Murasteni ja sealt edasi pidime hääletama. Kell oli suhteliselt palju ja väljas oli kottpime ning autosi sõitis ülivähe. Õnneks meil vedas ja saime suht ruttu peale. Saime täpselt õigesse kohta. Ta viis meid ekstra ära, ise läks ei-tea-kuhu.
Kõik olid mega joogised. Nad olid nii naljakad, et ma koguaeg naersin. Piip oli ka hea, kuigi lõpuks ma ei tahtnud seda enam nähagi. Laura tahtis jälle tähti vaatada. Seekord tal see ka ei õnnestunud, sest ilm oli pilves ja vihm hakkas sadama. Kuigi need viisteist minutit, mis ta üritas tähti vaatada, möödusid hoopis juttu ajades.
Üllatavalt tore ja naljakas oli. Võib-olla sellepärast et ma olin ise peaaegu, et kaine. Täispeaga inimesed on lihtsalt väga-väga naljakad.
Birgiti suvila oli meeletult ilus. Ahh, ma olin nii vaimustuses. Ja kõik said peaaegu, et voodis magada. Meid oli kaksteist.
Magada ma ei suutnud, sest Carmen nohises nii kõvasti ja mul ei olnud und. Nii me natukene aega lihtsalt naersime vaikselt Meriliga.
Just siis, kui mul kõige magusam uni oli, tuli Laura ülesse, kell oli pool seitse. Tööinimese värk, otse peolt tööle.
Laura ja Mirjam läksid marsale. Me jäime hääletama kolmekesi. Lõpuks jõudsime Merili juurde. Loomulikult Sigrid tahtis piipu teha. Jube lihtsalt. Ootasin kui ta ära tõmbas ja suundusin koju. Tähesupp ja magus uni.
Ja kui üles ärkasin, olen lihtsalt logelenud. Lihtsalt ei jaksa midagi teha. Olen täna vahelduseks kodus ka.

Und.

Laternavalgus.

Laura kodukene on juba nii koduseks saanud. Seekord käisime ta hoovis koos Annu ja Kekuga.
Istusime tekile, tegime piipu ja sõime. Rääkisime ja istusime vaikuses. Mõnus.
Kui ära läksime tahtis Keku hullult, et ma Tiskre läheks. Lõpuks suutis ta mu ära rääkida ja ma läksingi hiljem Tiskresse. Tegime Kekuga pitsat, mis oli ülimaitsev. Läksime Joonase juurde, kust edasi suundusime randa. Rannas oli nii ilus. Kuu ja laternavalgus. Pärast liikusime Roska korterisse. Ma olin sellest korterist nii vaimustuses. Seal on suur rõdu ja mega ilus vaade. Ma istuks vist koguaeg seal.
Shampus Törley ja švipsis Annu. Kell kaks öösel liikusime randa, et ujuma minna. Jooksime Annuga majadevahelt teiste murupealt. Ühed olid rõdul ja ütlesid meile "Headööd". Kui meie randa jõudsime, olid jõudnud Joanna, Keku ja Priit vette minna. Nii pime oli, et me ei näinud neid. Selline tunne, et nad oleks mega kaugel olnud, kuid tegelikult ei olnud. Jooksime ja lõpuks leidsime nad ülesse. Vesi oli mega soe. Ma polegi vist see aasta nii sügavas vees käinud. Nii suve tunne tuli.
Kui veest välja tulime, oli nii pime, et me ei näinud oma asju. Loomulikult olid Roska ja Joonas nendega liikunud. Suure otsimise peale leidsime nad ülesse.
Tagasi kõndisin paljajalu. Ma nii armastan ikka paljajalu kõndida. Kuna nii külm oli, läksime Roska juures sauna. Ma ei mäletagi, kuna ma viimati saunas käisin. Nii hea oli! Annu laulis meile "K on..meelest läheb. Meelest läheb. Oh kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina tuled.." või vastab Maurise kõnele "Tsau issi". Naerda sai meeletult.

Hommikul oli kohutav uni. Ma lihtsalt ei jaksanud voodist tõusta. Mu silmad ei püsinud lahti ja nii uimane oli olla. Lihtsalt lebotasime Kekuga voodis.
Lõpuks suutsime end püsti ajada ja sättida. Hääletasime Keila-Joale. Ma pole seal umbes kaks aastat käinud. Seal oli nii ilus. Tegime veidi pilte ja naersime kui totakad me olla võime. Aeg lendas märkamatult. Otsustasime tagasi liikuda. Tegime väikse peatuse Väänas. Vaatasime ilusaid hobuseid. Pärast seda tulid tapvad kolmkümmend minutit lauspäiksega teeääres. Lõpuks jõudsime Keku juurde. Ma olin nii laip. Küll meil oli plaanis Hessburgeri minna ja ujuma, aga ei jõudnud kumbagi plaani teostada.
Kodus silmad vajusid lihtsalt kinni, sest nii uni oli.

Täna magasin kaua, kuigi siiani on tunne, et pole välja puhanud ennast. Lõpuks ajasin end kodust välja ja läksin koos Bärbeliga Def Räädut ja Ska Faktorit kuulama. Oi kui hea oli.
Kui läbi sai, hakkas vihma kallama. Vähemalt oli mõnus seenevihm, mitte padukas.


Kõik on ilus olnud.


Suht-koht vihkan juba seda bloggerit. Mu blogi lendas taaskord õhku. -.-

VIRU FOLK&LAURA HOME

Käsmu on Eestis üks mu lemmik kohti. Seal on lihtsalt nii tohutult ilus. Mulle meeldivad need majad, mis seal on. Sellised armsad.
Saime emmega oma päevapileti kätte ja läksime soome bändi Saaga't kuulama, mis juba tegelikult käis. Nii palju, kui ma neid lugusi kuulsin, olid kõik nii kurva meloodiaga. Mõni oleks võinud kiirem ka olla. Ühe loo tegid eesti keeles ka. Kui aus olla, siis oleks see olnud ikka nagu soome keel.
Kuna järgmise esinejani oli natukene aega, siis jalutasime ringi. See aasta olid ikka kõik kohalikud ettevalmistanud, et folk on. Hoovidesse oli tehtud kohvikuid, teepeal oli lihtsalt igast huvitavaid asju müügil.
Lõpuks jalutasime kabelisse, kus esines Henry Laks. Uskumatu, kui ilus tema hääl on. Luuletused, mis ta lugude vahele poetas, olid ka vahvad. Lisalugu tegi kohe eriti ilusa lõpu. Henry ütles, et tehke nipsu kaasa, aga kui tulid sõnad "Tule kui leebe tuul", hakkasid paljud kaasa laulma vaikselt. Oi see oli midagi head!
Viimasena läksime Kirtana Rasale. See on bänd, mida kuulaks ainult küünlavalguses. Rahvamajas oligi neil küünlavalgus. Uskumatu, kui andekad võivad inimesed olla. Osata mängida nii palju erinevaid asju, see on ikka andekus missugune. See oli ka ikka tohutult mõnus kontsert. Neid tahan ma kohe kindlasti kuhugi veel kuulama minna..
Igaljuhul see minek Käsmu oli täiesti korda läinud minek!:)

Laupäeval läksin Laura juurde. Üle väga-väga pika aja oli rõõm ka kohata seal Mertenit ja Olarit. Muidugi supergirl nagu ma olen, jätsin ma vooliku koju. Niiet saime veel Lauraga minu juurest läbi käia. Õhtu ise oli väga mõnus. Kõik oli kuidagi nii Hea! Olari tõi meile Šotimaalt šokolaadi, mis kadusid kiirelt meie kõhtu.
Öösel käisime veel mäkis- juustuburgerid, Laurast 10-13 aastane foto, jänese kuju, nii palju naeru, et kõht lausa valutas.
Kell pool4 öösel, kui olime kõik peaaegu ära saatnud läksime Annu, Joanna ja Lauraga aeda, et tähti vaadata. Mina ütlesin kohe, et täna on pilves ilm ja ei näe. Aganoh, mind ei usutud. Kuna piip oli nii hea, siis tõmbasin hoovis terve aeg üksi seda.

Ja täna poodlesin mõõda linna ning nägin välja kui välismaalane. Vanaema juures käisin ka. Käisin mööda aeda ringi sõin igasuguseid marju ja kasvuhoonest võtsin tomatit.

MILES AWAY

Nii uskumatu kui see ka ei ole, mulle meeldis Madonna kontsert.
Koht, kus ma asusin, oli täpselt keskel. Ma nägin kõike, mis laval toimus. Inimesed ei trüginud. Mul oli õhku, mida hingata sisse. Mul oli siider, mis maitses hästi.
Minnes olid järjekorrad nii pikad, et lausa suu jäi selle peale lahti. Oru mäest oli alla sõiduteeni järjekord. See oli ulme. Loomulikult me trügisime ja saime kümne minuti jooksul sisse.
Kui DJ- Paul Oakenfold peale tuli, oli tohutu tahtmine kuhugi heale peole minna ja lihtsalt tantsida. Mõni isegi meil kõrval nautis ja tantsis hooga.
Suures vaimustuses olen ma selles shows, mida seal laval tehti. See oli lihtsalt super. Need tantsud, mida nad tantsisid, olid nii lahedad. Ikka paneb imestama küll, kuidas üks viiekümne aastane inimene jõuab kaks tundi järjest sulle laulda ja tantsida korraga.
Üks lemmikuimaid kohti oli see, kui taga ekraanil näitas metrood ja siis keskel oli uks. Kui uks avanes, istus punt tantsijaid seal. Tulid metroost välja ja hakkasid tantsima. Või siis kuidas klaver äkitselt lavale ilmus koos Madonnaga.
Ja suur üllatus oli see, kui lavale tuli Michael Jacksoni kloon ja tegi moonwalki ja taustaks oli tema pilt. Peale kontserdi lasti ka kohe Michael Jacksonit.
Pärast mõtlesin natukene ja mulle tundus, et see show oli kokkupandud nagu mingi arvutimäng. Erinevad maailmad. Kui viimane lugu lõppes, tuli ekraanile "Game over".


Täna käisin Annu ja Lauraga kinos.
Otseloomulikult tahtsid nad õudukat vaatama minna. Kuid suutsin nad ümber veenda ja läksime hoopis "Ettepanek(ut)" vaatama. Minu mõtetest käis muidugi läbi, et see midagi erilist ei ole, kuid see osutus valeks. Need kaks tundi olid päris naerurohked, mis ma seal kinotoolil veetsin.
Peale kino saatsime Laura trenni ja jalutasime Annuga veel mööda vanalinna ringi ning avastasime huvitavaid söögikohti. Loomulikult jäid ka ilusad riidepoed meile ette. Lõpuks kui jalad olid nii väsinud, liikusime kodupoole. Ja täna liikus aeg kuidagi eriti turbokiirusega. Võibolla oli asi selles, et olin nii toredate inimestega?!
Ikka imestan ja ohkan, et ma teid ju üksteist kuud tagasi veel ei teadnud. Selline tunne, et ma teaks teid nii kaua. Te kolm olete ikka ühed uskumatud inimesed!


Madonna- Miles away (kummitab hullupööra)

PARADIIS

Minu nädalavahetus oli uskumatult vahva.
Isegi et ma olin ainus noor ja veetsin aega oma emme ja ta töökaaslastega, aga näe suurtega on ka tore.
Nii kui ma sain mandrilt saarele, oli mul kuidagi teine tunne. See on see Saaremaa. Seal on alati kuidagi nii HEA! Reede öösel jõudsime siis saarele. Und mul ei olnud. Selle tekkimine oli suht võimatu, kuna tuba, kus ma magasin, selles asus üks vahva hamster, kellele meeldib siis oma jooksuratta peal jooksma hakata, kui teised üritavad magama jääda.
Hommiku kiire söök ja pakkimine. Seljakotid selga ja võis läbi vee ja luitede liikuma hakata Vilsandi poole. Vahepeal olime üleni kõrkjates või siis hoopis rinnuni vees ja seljakott pea peal. Oeh..see kõik oli nii äge ja väsitav!
Hommiku ärkasime selle peale, kui üks mees üritas oma lastele telgi kokkupanemist õpetada. Üldse koguaeg targutas, kuigi ta ise oli nii loll. Parim lause telgi kokkupanemise kohta oli "Ja kuiva ilmaga, saame me teha seda kõike muru peal" Iga inimene tuleks selle peale ise ka, halloooo!
Hiljem. läksime mingile väiksele saarele matkama. Sinna minek oli ka ikka paras seiklus. Saar ise ei olnud eriti huvitav, ega väga midagi ilusat. Tipus oli veits ilusam, kuid muidu suht mõttetu. Vähemalt sai käidud ja nähtud ja jala katki astutud.
Tagasi tulime põkapõka paadiga. Nii mõnus oli sellega sõita. Vesi oli vaikne ja päike oli mõnusalt soe. Läksime veel Railile külla, kellel on forellikasvandus. Kergelt tunniajane ekskursioon oli see. Hull, mis süsteemid ikka välja mõeldud on. See kõik oli nii huvitav ja lahe. Sain teada, et kalal on enne müüki panemist kaks nädalat veepäevad, et tal ei oleks söödamaitset juures. Lõpus sain kahvaga ise ka ühe forelli püüda.

Ja kui ma mandrile tagasi jõudsin, kadus mu tuju täiesti.
Oehjah.


Järgmise tripini siis.

(Laurat oli ka rõõm eile näha. Särab koguaeg, uskumatu.)