VIHMAPIISK ON VÄIKE..

..ja kui ta kukub pähe, siis haiget ta suuremat ei tee.
Kui Su pisarad on rasked ja kui neid pole vähe, siis kildudeks süda puruneb sees.

Sellise vihmase ilmaga meenus mulle see vahva laul.
Nii palju aega, kui ma täna väljas veetsin, nende vihmapiiskade keskel, nägin ma nii palju vihmavarje. Kellel oli oli kirju, kellel täpiline. Ma soovin ka endale hästi ilusat vihmavarju.
Vähemalt oli mul üks mitteilus vihmavari ja ma jäin kuivaks. Oleks soovinud veel kummikuid, et mõõda poriloike hüppata, kuid leidsin endale uue tegevuse, vihmavarjuga keerutamine.
Siiani on mu see nädal olnud sisustatud igapäev trennidega. Nii mõnus on igaõhtu olla trennis. See on lihtsalt nii hea. Tantsid ja tantsid ja tantsid..kirjeldamatult hea.
Ma olen kurb, et mul terve suve ei ole. Ma oleks tõesti nõus käima, igapäev. Ma areneks ja oskaks paremini. Mulle meeldiks see tohutult.
Eile sai ametlikult selleks õppeaastaks kool läbi. Käisime Annu, Keku ja Merteniga Baby Back'is. Sõime end lõhki. Tegime veel kakaod Keku pool ja suundusime Merteniga bussile.

Paari nädala tegevused:

Practise Night- See on väsitav, kui nii hea üritus. Meie riietus oli seekord esinemisel väga kirju. Mõni ehk liialdas veidi ehete ja asjadega, kuid samas inimeste maitsed on erinevad. Mona nägi ilus välja. Täiesti modell. :)
Esimese esinemisega vist ei jäänud väga keegi rahule, kuigi treeneri arust oli päris hea. Kuid teine oli selleeest mitumitu korda mõnusam. Asi vist oli publikus ka. Esimene publik oli nii tuim kui tuim olla saab üldse. Selline tunne oli nagu tühjale saalile esineks.
Annat, Lemmit ja Marit oli ka nii tore näha. Miks nad küll Tallinnas ei ela? Või hoopis miks mina Tartus ei ela? Nii rõõmsad ja sõbralikud. Sai palju naerdud ja juttu aetud. Mari tegi mulle hästi nunnud lokid ka. Peaks endale ka sellised tangid muretsema..

Limp Bizkit- Kellele ei meeldiks sellisele kontserdile tasuta piletit saada? Loomulikult kõigile meeldiks. Mina olin see õnneseen, kes sai tund enne teada, et ma saan tasuta pileti. Viii. Nii ma siis seiklesin Saku Suurhalli juurde. Mina sain kohe koos ühe tüdrukuga sisse, Laural läks Birgitiga kauem aega, et sisse saada. Neil oli vaja kuskil vip järjekorras seista, et oma kutsed kätte saada. Nad jõudsid täpselt siis sisse, kui bänd lavale tuli. Otsustasime, et ei hakka trügima ette, istusime hoopis täpselt otsevaates lava poole. Meil oli nii hea koht. Vaade oli super. Nii kift oli vaadata, kui kogu publikul käisid käed ühelt poolt teisele poole. Üks hetk võttis laulja eest ühe noore poisi lavale. Ta oli pikemat aega teda jälginud ja näinud et ta laulab kõiki laule kaasa. See noor poiss nägi lauljaga täpselt samasugune välja ja nad liikusid ka nii ühtemoodi. Vahepeal sai poiss ka laulda. Ta oli nii julge. Rahvas elas selle loo ajal nii kaasa, mis oli vahva.

Ühel ilusal pühapäeval käisime Laura ja Ketteriga piibutamas. Ma olin juba unustanud, kui hea on kahe toruga piip. Nautisime sooja ilma ja üksteise seltskonda. Tagasi tulek linna polnud nii mõnus. Silme eest läks uduseks, kõrvad läksid lukku ja tunne oli et kohe ma kukun kokku. See on kõige jubedam asi, mis saab linnas juhtuda. Õnneks ma suutsin mitte kokku kukkuda. Istusin iga 100m tagant kuhugi kiviäärele ja puhkasin. Lõpuks jõudsime omadega Kompressorisse. Omal jalul ma sealt koju ei oleks suutnud minna. Kui mulle Plaza kino juures Kompressorisse minek tundus nagu 5km, siis mis oleks olnud veel Balti jaama kõndida ja sealt veel koju minna. Laural tuli emme järgi ja ma sain ka autole ja peaaegu koju.

Haljasoru ajaloo järelvastamise tunnid on siiski lemmikud. Eriti seekord. Mõni, kes pidi õppima vaid viis küsimust pähe ja nendele ise vastama, ei saanud isegi sellega hakkama. See ajas nii naerma. Õpetajale meeldib alati vahele segada vastamise ajal ja muud juttu rääkida, et ikka sassi läheks. Sofi kolmandal või neljandal katsel klassiees endale ise küsimusi esitada ja vastata, otsustas õpetaja et paneb youtubest talle vahepeal taustaks ühe beebi naeru. See oli haigelt naljakas. Proovi koos sellise naeruga koos vastata.
Neid vastamisi oli nii lõbus kuulata, et ma ei tahtnud ise üldse vastama minna. Kõikusin nii kogemata koguaeg tooliga ja segasin vahele ja sain palju märkusi. Uups. Lõpuks otsustasin, et ikka oleks aeg vastata. Teise katse peal sain oma perioodi nelja kätte. Mul oli nii väike protsent viiest puudu ja ütlesin ikka et ta paneks nelja, et ma ei viitsi õppida ühte raudvara ära. Kuna ma ei viitsinud ära minna, jäin Kristot ootama, kes vastas elukaua seal. Kuna ma nägin et õpetaja küsis temalt koguaeg samu küsimusi, et õpin need ära, äkki joppab. Läksin vastama ja saingi need küsiumused, seega tuli periood viis. Üks noor poiss ei tohtinud enne klassist välja minna kui ta oli 10 korda öelnud, kuna rajati Tartu ülikool ja kes rajas. Ma ütlesin talle, et ta jookseks ära, õpetaja talle nagunii järgi ei tule, aga ta ei julgenud.

Brital oli sünnipäev. Enne sünnipäevale minekut oli terve päeva suvilas. Võtsin päikest, kuulasin linnulaule ja kastsin lilli. Vahepeal nägin nastikut, mis oli ikka suur ehmatus. Kuna ta ehmatas, siis hüppas vette ja ujus pea veepeal. Õhtul liikusin siis Brita poole. Marsa juht ei teadnud, kus on see koht, kus ma maha pean minema. See oli üpris kummaline, et ta ei teadnud. Teepeal sain endale sõbrad, kellega trippisin Brita juurde. Tee ajal küsisid nad koguaeg: "Oleme me ikka õigel teel?" Terve aeg ajasid nad nii mõttetut loba, et ma ootasin kuna ma kohale jõuan.See tee tundus nii pikk (see oli ka pikk) Koht asus pärapõrgus, kuid selleest oli maja super ilus. Terrass oli nii mõnus. Ma vist suviti istuks terve öö seal, kui väljas külm ei ole. Joogiisu mul millegipärast ei olnud. Kaks slämmi ma omaette tegin, mis oli ka mõttetu. Väljas tegin piipu, nii palju kui see minuni jõudis või kaua ma seda enda käes hoida tohtisin. Piip ise nägi ilus välja, kuid maitset nii väga tunda polnud. Ühe wii mängu tegin ka Haldiga, kuid see ei pakkunud ka pinget. Olen palju paremaid mänge mänginud ehk sellepärast ei tõmbanud. Mul hakkas igav ja tundsin end üksi. Läksin istusin Brita voodile ja tinistasin kitarri. Paar minutit sain üksi olla, kuni tuli inimesi tuppa. Kuna mul muud teha ei olnud, kuulasin, kuidas teised KOOLIST rääkisid. Masendav, see on alati põhiteemaks. Kuna mul hakkas uni peale tulema, mõtlesin et äkki kutsuks emme järgi või ma jään kohe sinna voodisse magama. Pika jutu peale sain Brita jutust aru, kuidas mu emme sinna tulema peab. Lõpuks ta leidis mu ülesse ja sain oma voodisse magama.

Käisime Annu, Joanna ja Kekuga Väänas. Ma sattusin nii tropi marsa peale, kus oli nõme juht. Ta ei võtnud mitte kedagi peale. Õnneks Keku jooksis bussile ning Annu&Joanna said teisele marsale, mis nii kogemata tuli. Kõik läks siiski hästi. Käisime korra mu suvilas ning suundusime siis randa. Imelik oli rannas olla ja päikest võtta. Kuidagi harjumatu. Suvi tuli nii ruttu. Naersime ja lollitasime. Lõpuks avastasime et peaks ära tulema, ma olin ära põlenud, HAHA. Tegime mu suvilas väikse grillimise. Nad panin mu suvilale nime ka, mida ma kahjuks ei mäleta. See oli mingi kastme nimi, mis mul purgiga õues oli ja liha peale panime. Kuna kell oli juba päris palju, otsustasime tagasi liikuda. Annu ja Joanna läksid ees marsale. Me jäime Kekuga asju kokku panema. Kui me teeäärde jõudsime, tuli välja, et nad ei saanud marsale ja nad ootasid bussi. Me läksime Kekuga hääletama ja saime kohe peale. Autojuht oli nii sõbralik. Kutsus meid Kloogale mingile koolitusele ja siis suvel Londonisse keelereisile. Keku juures vaatasime õudukat "Tont" See film ei olnud õudne, pigem ta võib tekitada tunde, et sa hakkad ise ka mõtlema, et sul on kapis või voodi all tont.
Üks Kuuuuuuuum ja sõbralik päev! :)

Ps: Tahan, aga see on keelatud.

Naer-karjed-rõõmud

Elu on imeline.
Vahepeal on tunne, et mind ümbritseb väga palju ilusaid inimesi. Toredaid, rõõmsameelseid ja mida kõike veel. Järgmine hetk on tunne, et mitte kedagi ei ole, aga see ei häiri mind. Mitte üldse.

Palju ilusat on olnud vahepeal.
Paar nädalat tagasi kutsus Joonas mind Tabasallu rannapeole. Liiga vara, kui nüüd mõelda selliseks rannapeoks. Kutsuti veel paari kohta, kuid otsutasin, et lähen olen veidi Tabasalus ja liigun koju tagasi. Me läksime alguses muidugi valelt poolt, sest mina ja üks tüdruk arvasime, et me saame küll sealt ja et ei ole mingit merevett ees, et teisele poole saada. Muidugi oli vett, palju vett. Mina ütlesin, et mina sealt üle ei tule. Üks tüdruk võttis papud ära ja läks üle. Poisid läksid tossudes ja võtsid meid selga. Püksid said siiski alt märjaks. Kuid, see ei olnud kõik. Tuli mitumitu korda suurem vesi ja kõrgem. Mul oli nii naljakas, kuid samas ka mitte. Tagasi ma ei saanud minna, edasi oleks ma saanud ainult kutidega. Ma olin mega kindel, et nad ei jõua meid üle tassida, kuid suutsid. Peaaegu oleksin vette lennanud.
Edasi trippisime mõõda panga äärt väga kaugele ja tegime lõkke. Ajasime juttu ja nautisime päikseloojangut. Grillisime vorste ja naersime. Mõnus oli. Esimene plaanitud buss läks, marsa läks ja ükshetk oli viimase bussini 30 minutit. Maa bussipeatuseni oli oioi kui pikk.
Krista oli nõus treppidest tulema minuga, tal oli muidugi ratas. Lenksule ta ei oleks julgenud mind võtta, sest ta ei oleks osanud sõita siis. Joonas tuli saatis meid ja otsustas et võtab Krista ratta, võtab mu lenksule ja sõidutab mu teiste treppideni, et ma ikka bussile jõuaks. Ma kiljusin ja naersin väga kõvasti. See oli vist ikka väga kõvasti. Mul oli õudne ja naljakas korraga. Mõtlesin et lendan pangalt alla. Sõiduajal paistis nii ilus täiskuu vastu, ilus. Treppidelt sai seigeldud alla pimedasse metsa ja joostud meeletult kiirusel, sest see on väga jube mets. Jõudsin ka bussile ja isegi Krista jõudis ringiga oma rattaga alla sõidetud.
Väga naerune ja meeldiv õhtu oli.

Reede nägin KAUPOT!
Kui kaua ma nüüd teda näinud polegi? Ei hakka parem arvutamagi, see aeg on ikka pikk. Väga kaua me koos ei olnud, kuid see aeg oli meeldiv. Jalutasime ja rääkisime. Tema jutujärgi sain aru, et matemaatika eksam oli kirves olnud ja et aega oli ka vähe antud. Ma ei tea mitu korda ma ta suust kuulsin et Tallinn on nõme ja et kõik inimesed passivad teda. Tundub, et on oma Tartuga nii ära harjunud. Otsisime Wismari tänavat ja naersime, et ma ei tunne Tallinnat. Vähemalt saab trollipeatustest kaarti vaatada.
Tegelikult oli mul ikka nii hea meel teda näha. Ma oleks võinud taga veel terve öö vestelda ja olla. Kasvõi vaikuses.
Saan temaga üldse kuidagi hästi läbi. See on nii hea. :)
Tema suundus kuhugi Wismari peole ja mina jalutasin marsapeatusesse. Suundusin taaskord Tabasallu, Joanna juurde.
Annu oli purjus ja laulis meile ja roomas mõõda maad. Tegelikult tegin nad peaaegu seda kõike koos Joannaga. Tennisereketist sai Annul kitarr ning suurest vesipiibu torust sai mikrofon pluss koeraga jalutades tekkis tunne nagu Benny Hilli algus oleks, kuidas naised jooksevad meestel järgi. Annu jooksis koeral järgi oma kõrgete kontsadega.
Vesipiibu tubakat üritasime ka ise leiutada, kuid see ei õnnestunud. Maitse oli hullem, kui kanepit tõmmates.
Magada sai korralikult. Kuigi haigelt palav oli. Vähemalt oli olemas pehme voodi.
Hommiku suundusin varakult marsale, mis oli ääretult positiivne tegu.

Koolist on mul täiesti tühi auk. See vist on sellest tingitud, et ma üldse ei viitsi end sinna kohale vedada ja seal üldse olla. Kindlasti on palju head ja paremat mu viimaste nädalate jooksul toimunud, kuid hetkel mu mälu ei suuda neid meenutada.

Unenäod on kummalised. Uni on viimastel päevadel magusam kui mesi. Ärgates on tekk peaaegu, et üle pea, mõni tekk hoopis maas, padjad on peast vasakul ja parem, kuid mitte pea all. Imelik.

NÄDALAVAHETUS

Kui volbriöö sai kodus oldud, siis 1. mai pidi siiski miskit tegema.
Joonas tegi juba mitu päeva enne mulle kutse tulla grillõhtule. Pika mõtlemise peale otsustasin, et ikka lähen. Käisime enne Keku vanaisa ja vanaema juures Murastes koos ta vanematega. Alustuseks saime kohe pokaali shampust, mis oli ikka vägaväga hapu. Paar järgmist shampusesorti olid ikka paremad, kui see esimene. Sõime, naersime, käisime jalutamas. Rääkisime ühe pisikese julge naabriga juttu. Ma pisut isegi mängisin temaga. Nii see aeg läks..
Mingi aeg jõudsime tagasi ja suundusime Joonase juurde. Oi kuidas me mõtlesime igast trikke, kuidas kaks jooki Keku juurest kaasa võtta. (Siiski alaealised oleme veel ju. ;D) Lõpuks sai need ikka kuidagimoodi välja veetud.
Joonase juures oli mõnus, vaikne istumine neljakesi. Lõkke oli soe. Mina koguaeg loopisin neid puid sisse, et ikka suurem lõke oleks. (seekord ei saanud kahjuks võistelda mingi leedukaga nagu kunagi Kihnus, you now, Maria) Kuulasime muusikat, rääkisime ja jõime. Vahepeal grillisime vorste seetähendab et suht mina grillisin, kuna keegi ei suutnud ilusaid vorste grillida. Mustad kõrbenud tulid.
Ükshetk hakkas mul nii paha ja mul oli selline karusell, et hull. Ma mäletan kõike ja see ongi kõige naljakam. Omal jalal nagu väga Keku koju ei jõudnud, sest mu jalad lihtsalt ei kandnud mind. Hommiku ärkasin ja esimese asjana lihtsalt naersin Iseennast. Naersin, et kuidas on võimalik, et ma ei suutnud kõndida..nojah mõnele pakub nalja siiani.
Hommiku oli aii kui paha olla. Pidin trenni minema, aga sinna ma siiski ei jõudnud. Mõtlesin, et ma kukuks seal muidu kokku. Seega veetsin ma ühe ilusa laupäeva toas pohmakat ravides. Magasin ja jõin tohututes kogustes vett ära. Oleks mul hea olla olnud, oleks ma rõdule saanud selle imelise ilmaga päikest võtta, aga Eiii.
Loodan, et mõni veiniplekk mu pükstel siiski märgatav pole..

Pühapäev mõõdus suvilas. Sai metsavahel ringi huitatud, päikest läbi pilve püüda ja muidugi tööd teha. Mulle meeldib seal olla. Vahel on mõnus kuidagi eemal olla. Mõtled omi mõtteid, kuulad seda imelist linnulaulu. Oh, see koht on mõnus seal.
..ja tänane trenn oli karistus mulle. Jäin maha jälle. Nii kiire ja keerulise asja võtsid laupäev. Aga ma ei põe, saan hakkama!


Sooja vihma!

TANTS-TANTS-TANTS-KABAREE

Tantsida on ikka nii kuradi hea!
..nii sai seda tehtud umbes kaks tundi järjest.Lihtsalt tantsid ennast tühjaks.
Tabasalu koolis toimub iga aasta selline niiöelda disko. Norra noored tulevad külla ja siis on tutvumispäev ja õhtu väike disko.
Väga tantsurohke oli. Algul ei saanud norrakad vedama, pärast pidama. Nad olid päris naljakad. Kõigil kuttidel olid geelisoengud peas. Ega nad väga kenad ei olnud, tüdrukud olid neil mitu korda ilusamad. Norrakate suhted omavahel on küll väga lähedased. Kallistavad üksteist siis kui tuju tuleb. Käperdavad väga palju üksteist, ka poisid omavahel. Tantsivad ka väga teistmoodi kui eesti noored..
Suured tänud Annule, kes meid sinna vedas. Isegi, et ta kõige vähem tantsida jõudis, sest tal hakkas kohe pistma.(<-Nõrk)
Ma sain oma sokolaadi ka lõpuks kätte Annu käest. See on nii hea, et mul on peaaegu otsas. Söödik nagu ma olen.

Volbriööl istub Marie kodus, kuid meeleldi istuks ta sooja lõkkeääres ja sööks tuhakartuleid soola ja võiga. Millised imelikud soovid?
Vast on asi selles, et Saarele tahaks, väga.

Ikka on mul see totter asi, et teatud kellani on mul õhtuti uni. Kui kell ületab mingi piiri, siis kaob mul uni ära. Ööloom.

TULGE LÄHME TANTSUPEOLE..

Eelmine nädal mõõdus lõbusalt.
Kuna esmaspäeval oli niinii ilus päikseline õhtu, otsustasin sõita Tiskresse. Läksime Kekuga randa. Pole ammu nii ilusat päikseloojangut näinud. Kaamera oli õigel ajal kaasas ja ise asusin ka õigel ajal õiges kohas.
Kahel korral leidsin end ka Ska faktori lavaeest.
Teisipäeval olid linnas tudengipäevad, kus Tammsaare pargis telgis, esines Ska. Juba teist aastat on nad tundengipäevadel. Ma ei olnud neid oioioi kui kaua näinud. Sai jälle hoogsalt tantsida. Neil on lihtsalt sellised lood, et peab tantsima. Ja kui algul oli külm, siis pärast oli lausa Kuum!
Peale seda ei olnud kohe üldse isu koju vaaruda. Oleks võtnud väikse joogi ja läinud kuhugi edasi tantsima, kuid siiski leidsin end kodust, oma voodist.
Ma pole ammu kinos käinud. Ja spontaansed minekut on ikka kõige ägedamad. Läksime Kekuga "17 again" vaatama. Tundub küll selline veits noortematele mõeldud tegelt. Vähemalt oli ilus. Palju naeru, palju sööki, palju jooki. Lihtsalt nii meie! Kes plaksutab nii kogemata peale filmi lõppu? Ikka M-I-N-A! Naljamees nagu ma olen.
Oma suure peavaluga seiklesin ma koju. Passisin voodis lage ja ootasin und, mida ei tulnud. Olin juba hommiku pool kuus ärkvel ja ikka peavaluga. Otsustasin et lähen neljandaks ja teen kirjanduse töö ära. Tuli välja, et hoopis füüsika on neljas ja kirjandus viimane. Ma olin kolm tundi koolis, aga mul oli nii siiber. Selline tunne, et kohekohe on lõpp, kuid tegelikult on ju kuu veel..
Annuga pidime linna minema, Keku soovis ka liituda. Kuna neil oli kolm arvutit veel, sain ma koju tulla. Annu plaan oli minna linna jäätist sööma minna. Ja mida tegin mina esimese asjana, kui koju jõudsin? Võtsin kapist jäätise. ;D
Suure otsustamise peale läksime me lõpuks ikka mäkki eine järgi, peale Annu, kes piirdus jäätisega. Jalutasime ringi ja nägime vahepeal Laurat. Kutsus meid piibutama. Nii me jalutasimegi Schnelli parki. Istusime, nautisime päikest ja piipu. Nii hea oli. Ma oleks seal veel kauem istunud, aga oli kokkulepitud Bärbeliga, et lähme Jürisse Ska Faktorile.
Nii ka läkski. Leidsime end jälle lavaeest. Nad seekord esinesid veoauto tagumises kastiosas. See oli ikka päris naljakas vaatepilt. Neil oli suht kitsas ka seal. Laulja Taavi tegi veel nalja, et nad sõidavad edasi, järgmine peatus on keskööl Kristiines. Ääretult tore ja naljakas oli. Õnneks on Triinu poisil auto. Saime sellega sinna ja tagasi.
Laupäeva hommiku tahtsin minna suvilasse emmega ja siis marsaga trenni. Minu kahjuks ei tulnud sel kellaajal ühtegi marsat, kui vaja oli. Olin suht kuri. Seega käi mul minemata. Natukene enne trenni minekut mõtlesin, et lähen peale trenni. Nii ka tegin.
Emme sai teada alles siis, kui ma metsavahelt sinna kõndisin ja ütlesin, et ta grilli sooja paneks. Ta oli õnnelik, et ma sinna läksin. Natukene sain istuda ja siis oli aeg tööd teha. Eelmine kord pidin ma oksi ühest krundi otsast teise viima, siis seekord lehti ja väikseid kuuseoksi, mis emme oli kokku riisunud.
Neid hunnikud oli tal ikka palju. Riisusime siis nii 2-4 hunnikut kile peale, et saaks kiiremini ja rohkem ühe korraga tassitud. Me pidime seda koos tassima, sest päris raske oli ikka.
Mingi hetk jõudsime selliste hunnikuteni, mis olid tal paar nädalat tagasi kokku riisutud ehk siis need on poole raskemad. Ütlesin kohe emmele, et paneks vähem, et muidu liiga raske. Ta oli, et ei ole, veame ära küll. Mis tulemus oli? Me ei suutnud põhimõtteliselt liikudagi sellega. Mina olin naerukrampides ja sain pahandada, et ma naeran ja ajan teda ka naerma. Ma lihtsalt ei suutnud, see oli tõesti väga naljakas. Lõpuks me ikka saime selle sinna kohta kus vaja oli.
Viimane kuhi oli ka üle ootuste raske. Olime juba peaaegu kohal, kuhu meil oli vaja viia. Mõtlesin, et kui me jookseks need viimased kümme meetrit on kergem. Ütlesingi siis emmele: üks, kaks, kolm, Jookseme! Peale seda, kui ma olin ära öelnud oma lause, hakkasin ma jooksma. Järgmine hetk oli ma pikali maas. ;D See oli lihtsalt nii naljakas. Mõlemad naersime jälle.
Mul vedas, et mul püksid katki ei läinud. Need ei olnud loomulikult tööpüksid ka.
Pühapäeval nägin ma M-A-N-N-U-T ! Jei! :)
Sa oled ikka nii armas. Võtsime mäkist jäätise ja jalutasime mõõda Vanalinna. Käisime platvormidel ja tegime ikka pika tiiru vanalinnale peale. Nii hea oli näha ja rääkida. Võiks tihedamini siiski. Poes tegi Mannu väikest pättust, kuid mulle siiski sobib. ;D
Oli hea lõuna/õhtu koos Sinuga. Aitäh.
Tänane trenn oli selline hea vaheldus. Meile tuli andma Anvar. Sai jälle uut kava teha, mis oli päris raske. Pingutada sai rohkem kui tavaliselt. Muusika kummitab siiamaani peas. Selle kava tahaks ka muidugi ilusti selgeks saada. Sammud tahavad kõik sassi minna. Siiskisiiski harjutamine teeb meistriks!


PÄIKEST!

Pamparampaaaaaa

Mul oli juba meeles läinud, kui naljakas oli slämme teha või kui head need olid.
Eelmine nädal sai seda tsirkust Annu juures tehtud, tähistasime niiöelda tema uut voodit.
Üks asi jäi mul küll arusaamatuks, kuidas üks väga kena tüdruk on suutnud olla oma kutiga kaks aastat koos, kuigi kuti iseloomu andis ikka väga soovida. Ilus võis ta tõesti olla, aga nii ülbe oma tüdrukuga ikka ei oleks.
Lauraga naersime koos varahommikuni. Paar tundi uinakut ja seiklesime läbi vihma kodupoole.Unekaotamiseks tegin ma väga lollakaid nalju ja need toimisid. Väljas oli nii külm ja siis Laura otsustas, et võiks vale bussi peale minna. Niiet peaaegu, oleks me lõpetanud Kakumäel. Naeru jätkus nii, et liikuda ka ei suutnud.
Esmaspäeval läksime me Lauraga esimekseks tunniks kooli, kuigi oli vaja minna teiseks. Me olime mõlemad nii vihased, et me ei teadnud. Muidugi Keku naeris meid. Otsustasime, et oleme ühe tunni ja lähme ära. Nii me tegimegi. Läksime koju magama. Oli magus uni jaa!
Saime uue tunniplaani.
Ma arvan, et ma väga ei püsi seal koolis, eriti kui soojemaks läheb. Pea igapäev peale kaheksandat tundi koju. Oiei. Nii ei saa!
Parim on muidugi reede. Ülenädala kella viieni koolis. Kuul pähe, ausalt!
Teisipäev mõõdus Keku juures. Tegime väikse söömisõhtu. Uni tuli varem, kui plaanitud oli. Selleeest oli hommik ilus, isegi, et tõusmisega oli mul väga suuri raskusi. Võileivad koos maitsva Lattega rõdul. Heameelega polekski kooli läinud..
Reede tänu pisikesele trügimisele, et õpetajale kodutööd näidata, sain ma arvutis varem ära, kui mõni teine.
Käisime Sofiga sõõrikuid söömas. Maitsesid magusalt ja hästi. Nende võlu vist on selles, et ma saan neid harva.
Sain ka lõpuks teada, kus asub võõrkeelte raamatukogu Tallinnas. Sain endale inglise keelde piisavalt loetava raamatu, jei!
Nagu ikka, söödikutele jäi väheks ja tuli suunduda mäkki. Sellest lihtsalt ei ole võimalik mõõda kõndida, et sisse ei astu.
Kõhud täis tuli Tallinna Vanalinna avastada. Ühel kõrvaltänaval asub üks hästi ilus hotell, millest mul polnud kuni reedeni aimugi. Tahtsin tegelikult näidata sofile hotelli vastas olevat maja, mis on nii ilus.
Peale pikka seiklemist suundusime koju. Plaan oli ka koju jääda. See ei õnnestunud nagu ikka.
Sain Laura ja ta sõbrannadega kokku ja läksime Liia juurde.
Siiani ajab naerma kui totter seltskond seal oli. Kes oli hobusega maalt, kes õpetas ruubikukuubikut, kes arveldas hull tähtsalt.
"Kas teile meeldib süüa? Mulle küll meeldib?" Mul oleks peaaegu siider välja purskanud. Vähemalt ma ei purska restoranis teed välja nagu Maria ;D
Siider joodud, vesipiip tehtud, naljad naerdud oli aeg kodupoole liikuda. Naer jätkus siiski trollis, väga kõvasti vist isegi.
Trollis oli ka mu klassiõde Aile, kellega ma väga ei suhtle. Oh üllatust, ta tuli minu peatuses maha ja ma läksin paar paraadnat edasi ta sõbra juurde.
Natukene jutustatud ja joodud oli aeg koju liikuda!
Karuselliga on tore uinuda. Naljakas.
Järgmine hommik, kui linna jõudsin ja trenni hakkasin minema, mõtlesin et ma näen valesti. Minust 10 meetri kaugusel oli Liina. Ise mõtlen, et see ei saa võimalik olla. Pool pime ka nagu ma olen, mõtlesin et näen kindlasti valesti. Siiskisiiski oligi see Liina. Kiire kallistus ja ta juba ruttas..
Kui tihti ma sattund emmega jalutama? Mitte kuigi tihti. Täna tegime väikse jalutuskäigu Piritalt teletornini. Läksime ta autole järgi, mis tal eelnevast õhtust sinna jäi. Metsas oli ilus. Mulle meeldib metsas jalutada, väga.

Tahan suve ja päikest ja randa !

:)

Ohoo

Ilus on ärgata, kui taevas on täiesti sinine ja päike särab.
Päikselisel tänaval kõndides on mul siiski külm. Tuul on suur ja lausa jäine. Koguaeg on külm ja mõõda kere käivad külmavärinad.
Mis sellest!

Kristiine koolis oli reede moeshow. Nägin lõpuks Bärbeli uue kooli ka seest ära. Igalpool on telekad ja istumiskohad. Moeshow ise oli väga väga ebaõnnestunud. Korraldus oli ikka väga pask.
Modellide riided ei olnud ka väga ilusad. Ühesõnaga ei meeldinud. Meie kooliga ei andnud üldse võrrelda.
Kuna Tiskre bussini oli nii kaua aega, siis läksin häälega. Eriti ruttu sain peale. Mõtlesin, et pean kaua ootama. Hea auto oli ka, niiet kõik oli hästi.
Paar sõna Keku vanematega ja juba oli aeg Tabasallu peole minna. See oli nii mõnus kodu. Sellel kutil oli veel eraldi stuudiomaja hoovis. Selline rahulik olemine oli tegelikult. Suur söödik nagu ma olen, läksime me Babybacki. Alati sealt väljudes on kõht nii pungil täis, et jube. Kunagi ööse said joogid otsa. Kerge 2km tripp Tiskresse. Oleks ma teadnud, et me lähme Lagritsa maitselise joogi järgi, poleks ma elusees kaasa läinud ja falck'iga mõllanud. Vähemalt mingi kell me siiski läksime Keku juurde, et hommiku ilusti teatrisse jõuda.
Ütleme nii, et pole kuigi tore minna väga väsinuna teatrisse. Etendus, mida läksime vaatama oli "Mängud tagahoovis ehk Because" See toimus kuskil vanas kinomajas. Mulle meeldis lavakujundus ja see kus see toimus. Kuidagi teistsugune. Peaosas oli Alina Karmanzina, kes üllatas mind. Ta pole mulle suht kunagi meeldinud, aga selles etenduses isegi meeldis.
Võibolla see veidi venis või ma olin äkki liiga unine?! Ma oleks tahtnud seda näha värske peaga.
Seal etendus oli veel üks kiik. Ma oleks igalvõimaluses seal ise kiikunud, sest Oi kuidas ma armastan kiike!

Mulle iga korraga hakkab suvila rohkem meeldima. Veetsin pühapäeva seal. Oleks nagu tellitud ilm. Nii soe ja päikseline. Ema sõbranna otsustas seal oma sünnipäeva pidada ehk see võrdus sellega, et tegime tööd.
Miks mulle küll meenus Saaremaa?
Saarel me viskame ühest riidast puud teise, et neid siis sinna kohta laduda. Suvilas me tassisime puuoksi kokku ja tassisime need täiesti teise krundi otsa, et neid ära mõletada. Suht nali oli see! Niiet lõpuks ma otsustasin võtta lõkke juurest lähemalt metsast.
Mulle meeldivad hullupööra kaminad. Ma istusin vist mitu tundi selle ees, sest nii mõnus oli.
Igaljuhul oli mul igati tore päev!


*
Kaks nädalat tagasi, arvutitunnis logis Sofi msni. Ma kirjutasin talle: "Kes sa oled?" Ja kui ma tooliga keeru ära tegin, vaatasin talle otsa ja ma sõna otseses mõttes naersin üle klassi, sest Sofi näoilme oli ülekõige! Naeru jätkus ikka natukeseks ajaks.


Nüüd oleks vist aeg kooli liikuda?!
Seitsmendaks tunniks ma sinna ka jõuan oma suure nohu ja valusa kurguga. Pole hullu!

Tegelikult oleks ma hetkel suurima heameelega Maria uksetaga koos hea toidu ja jookidega.