Naer-karjed-rõõmud

Elu on imeline.
Vahepeal on tunne, et mind ümbritseb väga palju ilusaid inimesi. Toredaid, rõõmsameelseid ja mida kõike veel. Järgmine hetk on tunne, et mitte kedagi ei ole, aga see ei häiri mind. Mitte üldse.

Palju ilusat on olnud vahepeal.
Paar nädalat tagasi kutsus Joonas mind Tabasallu rannapeole. Liiga vara, kui nüüd mõelda selliseks rannapeoks. Kutsuti veel paari kohta, kuid otsutasin, et lähen olen veidi Tabasalus ja liigun koju tagasi. Me läksime alguses muidugi valelt poolt, sest mina ja üks tüdruk arvasime, et me saame küll sealt ja et ei ole mingit merevett ees, et teisele poole saada. Muidugi oli vett, palju vett. Mina ütlesin, et mina sealt üle ei tule. Üks tüdruk võttis papud ära ja läks üle. Poisid läksid tossudes ja võtsid meid selga. Püksid said siiski alt märjaks. Kuid, see ei olnud kõik. Tuli mitumitu korda suurem vesi ja kõrgem. Mul oli nii naljakas, kuid samas ka mitte. Tagasi ma ei saanud minna, edasi oleks ma saanud ainult kutidega. Ma olin mega kindel, et nad ei jõua meid üle tassida, kuid suutsid. Peaaegu oleksin vette lennanud.
Edasi trippisime mõõda panga äärt väga kaugele ja tegime lõkke. Ajasime juttu ja nautisime päikseloojangut. Grillisime vorste ja naersime. Mõnus oli. Esimene plaanitud buss läks, marsa läks ja ükshetk oli viimase bussini 30 minutit. Maa bussipeatuseni oli oioi kui pikk.
Krista oli nõus treppidest tulema minuga, tal oli muidugi ratas. Lenksule ta ei oleks julgenud mind võtta, sest ta ei oleks osanud sõita siis. Joonas tuli saatis meid ja otsustas et võtab Krista ratta, võtab mu lenksule ja sõidutab mu teiste treppideni, et ma ikka bussile jõuaks. Ma kiljusin ja naersin väga kõvasti. See oli vist ikka väga kõvasti. Mul oli õudne ja naljakas korraga. Mõtlesin et lendan pangalt alla. Sõiduajal paistis nii ilus täiskuu vastu, ilus. Treppidelt sai seigeldud alla pimedasse metsa ja joostud meeletult kiirusel, sest see on väga jube mets. Jõudsin ka bussile ja isegi Krista jõudis ringiga oma rattaga alla sõidetud.
Väga naerune ja meeldiv õhtu oli.

Reede nägin KAUPOT!
Kui kaua ma nüüd teda näinud polegi? Ei hakka parem arvutamagi, see aeg on ikka pikk. Väga kaua me koos ei olnud, kuid see aeg oli meeldiv. Jalutasime ja rääkisime. Tema jutujärgi sain aru, et matemaatika eksam oli kirves olnud ja et aega oli ka vähe antud. Ma ei tea mitu korda ma ta suust kuulsin et Tallinn on nõme ja et kõik inimesed passivad teda. Tundub, et on oma Tartuga nii ära harjunud. Otsisime Wismari tänavat ja naersime, et ma ei tunne Tallinnat. Vähemalt saab trollipeatustest kaarti vaatada.
Tegelikult oli mul ikka nii hea meel teda näha. Ma oleks võinud taga veel terve öö vestelda ja olla. Kasvõi vaikuses.
Saan temaga üldse kuidagi hästi läbi. See on nii hea. :)
Tema suundus kuhugi Wismari peole ja mina jalutasin marsapeatusesse. Suundusin taaskord Tabasallu, Joanna juurde.
Annu oli purjus ja laulis meile ja roomas mõõda maad. Tegelikult tegin nad peaaegu seda kõike koos Joannaga. Tennisereketist sai Annul kitarr ning suurest vesipiibu torust sai mikrofon pluss koeraga jalutades tekkis tunne nagu Benny Hilli algus oleks, kuidas naised jooksevad meestel järgi. Annu jooksis koeral järgi oma kõrgete kontsadega.
Vesipiibu tubakat üritasime ka ise leiutada, kuid see ei õnnestunud. Maitse oli hullem, kui kanepit tõmmates.
Magada sai korralikult. Kuigi haigelt palav oli. Vähemalt oli olemas pehme voodi.
Hommiku suundusin varakult marsale, mis oli ääretult positiivne tegu.

Koolist on mul täiesti tühi auk. See vist on sellest tingitud, et ma üldse ei viitsi end sinna kohale vedada ja seal üldse olla. Kindlasti on palju head ja paremat mu viimaste nädalate jooksul toimunud, kuid hetkel mu mälu ei suuda neid meenutada.

Unenäod on kummalised. Uni on viimastel päevadel magusam kui mesi. Ärgates on tekk peaaegu, et üle pea, mõni tekk hoopis maas, padjad on peast vasakul ja parem, kuid mitte pea all. Imelik.