Tundub nagu see oleks alles olnud, kui Ann jauras, et ta soovib jõule, nagu tal ka kombeks öelda on 10 kuud ette „Mul on varsti sünnipäev“, mis tegelikult on nii armsalt naerma ajav. Naljakas, aga ma nii ootan homset, et perekeskel olla. Ma ei hooli kingitustest, sest ma tegelikult ei tahagi neid. Ma tahaks lihtsalt olla. Anni juurde tahaks ka minna.

Mul on miskipärast tekkinud muidu jälle see periood, et läheks, teeks ja oleks üksi. Ma lihtsalt koguaeg suudan mingi jama sisse astuda, mis mind ennast kohutavalt närvi ajab. Mul on endast kahju ja teistest ka.

Tegelikult on elu lill :)

sööge paksuks lapsed!