Õues on juba mitu päeva nii ilus.
lumi sulab.
Mul on pisut kurb, sest ma pole siiani kelgutama jõudnud.
Otepää. Just see koht tõmbaks mind mäest alla laskma. Muidugi ka inimesed, kellega koos ma seda rõõmu jagada sooviksin.

Olen vist terve.
Ma ei saagi täpselt aru. Loota võib, et olen.
Mõnus oli jalutada väljas, tunda seda värsket lõhna. Miski nagu lõhnab juba kevade järgi.
Ja
kuidas ma armastan päikest oma toas. See on midagi ilusat. Ma võiksin tunde lesida üksi oma voodis, mõelda omi mõtteid. Puhtalt sellepärast, et toas on nii imeline.

Veetsin õhtu oma endiste klassikaaslaste seltsis. Ei suutnud kodus püsida.
Aeg lendas.
Raimondi kass Briti on sama ilus kui Martini Charleen. Pärsia kassid on ilusad, kuid mitte kõik. Briti võitis mu südame. Midagi ilusat ja rahulikku.

Mu tuju on veel hea.
Arvan et seni, kuni ma kooliuksest sisse astun.

Oh mälestused.
Need on naeru ja rõõmu väärt!
Armastan neid koos Mariaga meenutada.
Tunne nagu oleks koos, kuid tegelikult oled teiselpool ekraani. Naerame üksteisele.
Maria ütleb: "Mann: usu, sa kahetsed 1000 aastat kui me ei lähe."
Väike meenutus siis Narvast. Nonii..ja kes meist kahetseb? KUMBKI!