Naer

Nädalake on taaskord mööda läinud.
Aeg lendab. Isegi natukene kiiresti. Alles oli september. Alles ma ei teadnud kedagi oma klassist.
Ja nüüd?
Mõned on nii südamesse pugenud. Lihtsalt uskumatu. Nad võivad olla nii tohutult HEAD!
Vahel tekib isegi kartus neid kaotada. Mitte seda, et nendega midagi juhtuks. Pigem nagu poevad kuhugi peitu.
Loodan, et seda ei juhtu! Naudin seda, mis on hetkel! :)

Nukuteater on mulle alati meeldinud. Eriti meeldiv on kuulata nii imelises kohas veel imelisemat bändi. Jah, just teie Poiskad. Lisa koosseisuna ka Kaire Vilgats, Dagmar Oja ja Tiit Kikas.
See kõik oli lihtsalt nii meeletult hea.Vahepeal oli tahtmine nii kaasa laulda, aga hoidsin end tagasi.
Väga südamesse läks kõik. Nii ilus ja siiras. Ma olekski sinna jäänud. Lihtsalt oleks kuulanud ja kuulan ja vahepeal silmi puhkanud.
Emmele meeldis ka väga, mis on suht üllatus, aga see tõesti oli HEA!
Emme: "Nad võiksid nendest akustilistest lauludest plaadi ka teha, seda kuulaks kohe heameelega".
Ja ma viskaks ka loo alguses lampi oma kaabu vastu Harmot. Hästi, Jass!
Pidin lõpust ära minema, jooksma edasi teise kohta. Teadsin, et saan veel ühe loo kuulata, mõttes soovisin "Võiks olla Ingli puududus". Uskuke või mitte, aga Oligi. Ma olin nii õnnelik.
Jooksin alla, riided selga ja trenni.
Meil oli Danceactis workshop. Usast tuli meile Jean. Ta oli ilus. Tantsis kadestavalt hästi. Tants, mida õppisime oli vahva. Isegi, et see mulle nii kiiresti meelde ei jäänud. Juhe jooksis kokku. Üritasin siiski lõpus miskit vusserdada, kui ette pidime näitama.
Läksin rõõmsalt koju. Kaks trenni ühel päeval, jooksmine ühest kohast teise on ikka päris väsitav, aga kuradi hea!
Järgnev päev oli meil veel workshop. See tants oli isegi ägedam. Mulle jäid sammus ka paremini meelde. Lihtsalt uskumatu, kuidas võib üks inimene tantsida. Ilus on kohe vaadata. Kurb oli, kui läbi sai. See oli viimane tema antud trenn. Sõitis tagasi Usasse. Jean ütles, et ta ei unusta neid kahte päeva kunagi, mis ta koos meiega veetis tantsusaalis. Seal pidid inimesed suhtuma üldse teistmoodi. Meil kõik plaksutasid ja imetlesid, kui hästi ta tantsib. Usas pole nii.

Oh.
Ja Kool!
Uskuke või mitte, aga mulle meeldib seal käia. Mitte, et mulle väga õppida meeldiks, vaid pigem need inimesed ja naljad. Ma ainult naerangi koolis. Tihti ka nii, et ise teen nalja, ise naeran. Kõik on vist harjunud sellega. Või siis naeran, aga nalja pole.
Vahetunnid on Parimad. Eriti söögivahetunnid. Suht alati 2 laudkonda lahkuvad sealt viimasena: 9A ja 10C.
Nalja kui palju!
Puhvis netis olemise naljad, pilgud teise lauda. Naerda, naerda ja veelkord Naerda! Mõni ei saa vist aru, mis meil Liinaga nii palju nalja teeb ja miks me nii totakad oleme?! Peaasi, et meil lõbus oleks.
Laura isegi ükskord ei tulnud meiega alla puhvi netti, sest ta küsis, kas me lähme alla. Ma ütlesin et jaa.
Laura: "Hahaa, ma ei sega teid siis."
Hästi, Laura!:D
Pikema ringiga klassi minemine, teise klassi tunniplaani vaatamine stendilt on ka omamoodi tegevus.
Isegi kui ma läheksin pahurana kooli, lahkun sealt naerdes. Positiivne.

See nädal on Mariaga naerdud nii palju, läbi msni. Temaga rääkides ja naerdes möödub see aeg netis olles nii märkamatult ruttu.
Ja nüüd vist oled sa meil INGEL jah? Oh naeru nii palju, et sprite lausa oleks lendanud arvuti ekraanile. ;D
Ja eile ma sain öösel nii 3,5 h magada, puhtalt sellest, et ma Naersin kõva häälega kodus msnis koos Mariaga. Muidugi, lasi ta mind valusalt üle. Tema läks 3 või 4 tunniks kooli, aga mina ju pidin esimeseks minema. On kavalpea!
Pean vist ikka tõdema, et hästi tsipakene oleme me siiski sarnased;D. Kõrsikute värk siiski!
Lõpuks, kui saab netist minema, lootes et nüüd saab unne vajuda, tuleb SMS! Ürita siis magama jääda, eriti veel, kui nii naljakas on, et lämbu või ära.
Kui Marial isa küsib, miks ta üksi kell 2 oma toas naerab, vastab ta "niisama".
Igatsen.
Tahan näha ja naerdanaerdanaerda!
Ps: pisipisi olen ju :).

Eile käisin "Roosad käärid 2008" moeshow Rocc al Mare koolis. Liina ja Annu ütlesid, et eelmine aasta oli nii meeletult äge, et tule ikka. Lõpuks siiski läksin. Muidugi oli see aasta suht mage. Nii vähe kollektsioone, nii pikk paus, koos imelikku noorte bändi taustal. Nii halb korraldus.
Vähemalt seltskond oli hea:).
Pärast suundusime mäkki. Ma terve selle aja vist mõtlesin juustuburksist, sest mu kõht oli nii tühi. Kerged naerukrambid olid jälle.
Pidin minema Kadi-Liisi sünnipäevale edasi, kuhu ma üldse ei kippunud. Kohe üldse. Kuna ma ei oskan talle mitte midagi kinkida, siis läksin Prismasse ja ostsin talle kaalukomme 100krooni eest. Pole vist elusees, nii palju korraga ostnud, mõtlesin, et see kott läheb katki, sest see oli nii raske.
Õnneks läks Kadi-Liisil nägu naerule, kui ta seda nägi. Enne jõudsin muidugi, ette taha vabandada, et ei oskanud miskit teha.
Algul oli väga imelik olla. Mul oli tunne, nagu ma oleksin õhk. Mind nagu polekski olemas. Ma mõtlesin, et lähen kohe ära, ma ei suuda olla vaikuses.
Joogi isu ka väga polnud. Ma pigem koguaeg sõinsõin ja sõin. Mul oli ju vaja mingit tegevust. Suhtlemisega mul raskusi ei olnud, aga midagi ei olnud rääkida lihtsalt.
Natukene olin olnud ja siis läksid Liisa&Triinu muule peole. Hästi. Ma mõtlesin, et nüüd ma lasen endale küll kuuli pähe, et peaks ära vist ikka minema..
Liisa oli purjus ja arvas, et Kadiliis ei luba tal seal kanget alkoholi juua, tegelt oleks ta ju lubanud.
Kadiliis oli veits pettunud, aga siis tal tuli alkoholi hoog peale ja järgmine hetk oli ta purjus.
Vahepeal küsis Rauno: "Marie, miks sa nii vaikne täna oled?"
Ma mõtetes: "Kust sa tead, et ma muidu vaikne pole?" (Rauno ei teadnud mind)
Järgmine hetk küsisin ka juba seda.
Rauno: "Kadiliis ütles.
Nojah. Olin vaikne. Võõras Marie.
Pärast oli juba natukene lõbusam. Ilus oli kuulata, kuidas Kertu laulis. Nii omapärane hääl.
Lõpuks enne kolme jalutasin koju, kõik hakkasid ära vajuma.
Kodu ukse juures. Tegin alt lahti. Hakkan ülevalt tegema, tunnen, et ei keera, võti on ees. Helistan emmele: "Tule tee uks lahti, võti on ees!"
emme: "Ma ei pannud ju võtit ette?"
ma: "Panid küll, tule tee palun lahti"
Järgmine hetk katsun ust, uks oli lahti:D. Tegelt ei olnudki ülevalt kinni, ma kujutasin vist endale ette, et seal on võti ees ja et lahti ei saa.
Suht jobu olen!

Pidin täna õppima. Üritan vaatlust tegema hakata, aga ei oskanud kuskilt alustada. Väsinud ka natukene. Puhkan homseks välja ja üritan kuskilt otsast oma õppimisega alustada.


Armastan,
naerda.